Kuidas eestlane aktsiatega kaupleb

Eestlane on üks selline iseäranis omamoodi liik. Kauplemisel on ka neil üks omane arusaamine.
Nimelt, eestlane kaupleb vaid ühes suunas. Kauplemise mõte on osta iga hinnaga ja siis ostetust elupäevade lõpuni kinni hoida. Võidab ju see, kellel surres on kõige rohkem asju.
Sellest tulenevalt on Eestile omane Balti väärtpaberiturg nagu unustusse langenud surnuaed. Ei midagi huvitavat seal toimumas. Mõni üksik laip vaid aegajalt jäset liigutamas.
Mõni üksik inimene (ju välismaalane), üritab midagi kaubelda, aga see heal juhul mõjutab aktsia hinda vaid sent nädala jooksul.
Meedias on ka Eesti suured investorid õpetanud rahvast oma pensioniraha turule tooma. Õpetus on ühtne olnud, osta kohe kõrge hinnaga ja siis ära enam kunagi oma aktsiatel hinda vaata. "Osta ja unusta" taktika on soovituslik.
Sellest paistab kavalus välja. Kui keegi ostab kõrge hinnaga, siis hind ju vaid tõuseb ja eelnevalt aktsiat ostnud investor teenib suurt kasu. Müük langetab hinda ja seda ei taha keegi.
Paljud millegi pärast arvavad ka, et aktsia hind sõltub ettevõtte kasumist või majandamisest.
Tegelikult mõjutavad hinda kauplejad ise.
Rohkem kauplemist teeb kõigile asja huvitavamaks ja kaasab rohkem investoreid, sellest tulenevalt kasvab ost ja ostuga koos aktsial hind.
3 korda kuus võtta turult 100 eur on kasulikum kui korra aastas võtta 150 eur.

Ükskord kukub see aktsiaturg ka kindlasti ja siis need suured hoidjad kaotavad enim. Tasub seda meeles pidada.

Spekulant.